Kesköö on saabumas. Uus maailm algab, justkui magus mustikajäätis. Väga koorene ja täis lugusid, mis asuvad end jutustama. Nagu Freud
¦okolaadikarva mumbel istub koos kahe rohelisega diivanil. Kuulavad aeglast jazzi ning nuusutavad õhus köögis keevat vett. “Kaks tundi veel, ja siis on vesi otsas
”
Televiisor näitab vaba käega joonistatud kahes värvis päikesetõusu. Esimene roheline teeb tikotri karedat traatkäsna moodi häält, ise samal ajal naerma mitte puhkedes: “Homme on meil oodata säravat päikesetõusu, linnulaul algab kuus-viisteist, lilled avavad oma õied koos tõusuga. Head ööd
”
Teate, ma mõtlen, kuidas nõudepesemist vältida
Kuidas siis?
Mõtlen
Palun
Loen luuletust ehk. Ilusti ja kingiks on nõudepesuvaba päev
Kollane lendab, endas hoiab,
toidab lumemeest, kuid kui koidab,
ehk hapupurgi porgandi püree ei aita,
laidab ta kogu tegevuse maha. Mitte hea,
pea! oot! ehk saab midagi teha
Kõik on taeva peale pööratud. See on maailm täis võimalikkust
Vabarss tulevikujuhtumis tulevihumis või uniskuja vaik-kajab magades võvalgujaks magusaks jäätiseks. Lossjaks seadsammjaks poolpäike, lull elu sulnis salmre. Varimal tundäis säraavida, nagu röös roo mööda tam-tam küünliseid lelukollane. Kuldini kolmteist senti olen
Kirjutada ilusast maailmast, luulet kokku panna,
igasuguseid väljendeid leiutada uuega välja tulla,
kõik minu pastakast, pliiatsist mis iganes,
inspiratsioonist sunnituna paberit igatseks
Iga fraas südamest, vaikne tagatausta emotsioon,
joonena liugleb nagu lennuk sinises taevas
puhtas sinises meres kuldne kalake,
siiralt igas sündmuses kaevas
Langeb kujutluste lumi, liueldes kelguga,
mööda fantaasiamäge, täis väge ja uusi sõnu,
mida sa varem ei teadnud, kuid nüüd, just,
sulle end ilmutab, ilmutamas, tulevikus
Püüda ilu, mis elus, vaated, mis ühinevad,
lühinevad, tühinevad ei kunagi, kas kuuled,
hõisates sa tead, hõljuvad kujutlused muusikaliste
nähtamatute nootide kõrvust, peast, silmadest imelistest
ringi tuiavad, nuiavad sissepääsu, ma lapselikult tark ja
täiskasvanud ega muretse kunagi, mis minu peas toimub,
maailm kasvab ja hingab ning on ja on ja on ning on täis vimalusi, millest sa alati oled unistanud,
printsessid ja tuletõrjujad, mälestused unistustes,
sipelgaperena pesaks materjali koguvad
Kuuhuumor ja tarkus, kuutrammi taga, mis lendab saarele number kuuskümmend seitse, olen huvitatud —
miks?
miks mitte!
Lihtsalt sinu naeratus. Metafoorne või mitte, lihtsalt,
lihtsalt, isegi Puhh ütles lihtsalt: “Aga lõuna?”
Jookse, joosta, juua, luua, tuua maailmale midagi uut ja huvitavat, vastu talve suvitajat, aga mitte lumemaad eirata, seal sumata ja lennata ning lund sisse juua, lumeingleid pruutideks lumemeestele tuua
Magan. Unenägu lendab, lendab justkui munakollane kasvab liivases liivadüünides kesk-Aafrikas, kauges maas, maal, mis on
. puhkus, soojus tuleb ning paneb käed ümber, luues kena punase kookoni sinu ümbes, kas tunned taassündi. Uni kasvab sinus, unistusedki leiavad tee, mida sinuga kõndida, juhatada, nagu laua peal oleks piim, värske valge piim, laua peal, mis on akna ääres, mille taga on roheline muru, värske roheline muru ja mille all on vihmaussid ja kommiroomad ning mummulid ja porgandipered külastamas kartulivagusid üritades mesilastega või herilastega vahumullide diplomaatiat
Jaatan tänavanurgal uut kevadetuult, sädelus läbeles. Valge vesi sinitriibulisel malelaual nuppudena uppuvad punases maasikalikööris. Tuhkatriinu punane suss kõlgub rohuliblede kuldses vabaduses ning karumõmmide koopas on pirnide hooaeg
Magus-magus suhkrumagus tee, punane ja kollane ning muus kõikides värvides,
igas larvides, naeratustemaal, puhkusekorstnas
. naerupaus,
aus ja tõhus
Vabad sahinad kasvavad, panevad silma ilusad vesised pisarad, mida sisse hingata laseksin igal ühel. Sõbranna, sõber, tule tatsu minuga valgete pinkide suunas, kollaste pinkide suunas, mustade pinkide suunas, istume värvi peale kino taga, tuhandete miljonite taevaseente aukude taga, ees, sees, peal ja ülal
Tirr!
Virrvarritades
Hea ja kallis, vägagi armas olemine. Sooja tekki all, maitsev kakao. Kuuled enda hingamist. Pea puhkab, käed hoiavad teineteist, tekk hoiab sind. Lagi jookseb üle pea, saades nurgas kokku seina ja tema riietusega: oranø taust kaetud vabakäega tõmmatud kollaste kaartega luues eksootilise ilusa päeva mustri. Valge tekk katab liikuivaid varbaid. Aknast paistab sinine taevas, kuuled lillulaulu
Aeg tõusta, kui tahad
On ju hea
On jah
Aitäh