Tule ähmeale lähemale. Palun tule sealt puu varju pealt välja. Päike särab kui piik su taga, hiilgab lausa silmadena
Kas ma olen eri häbelik? Kas ma peidan? Kas me oleme erinevad. Südamlik naer. Pilk, pilk. Ma loen aeglaselt sinise õuna kiirusel. Tere, vaata siia. Päikesekiired piiluvad hilju üle su üla õla. Lähme tantsime enne, kui kolm miljonit killukest aastat mööduvad. Mul on sinust kinni püüdmatu hüüdmatu võime kujutlus, mis karuselli pealt on maha lubatud tulla. Ma ei soovi suleva selgitusega lähemale tulla, tahan kahevahel triivida, hetkeks vaid riivata nagu ähmane unistus
Ma olen sind vaadanud, kaugelt, lähemalt vähemalt. Tähemaitse astub suus kodu otsivalt ringi, pole kingi, pole sokke, ainult aigud augud on alles jäetud. Läetud oled sina ka mind vaadanud, isegi piisavalt, hiire jagu. Hüpeline lüke uue momendi suunas, leivakääru vahele, kust köömneid võiksime koos otsida ja sinna lilletoosi koguda, kust me avastasime tavamatu laulu, mida koos ninaga nosida
Varmalt armas tänavalatern põleb, leidab heitvat sõpra mõningatesse nurkadesse ja kaugustesse. Laterna esitlus on olnud imeline. Nimetut liigutust tehes ronin üle unistuse akna ääre kõdistava rohelise muru peale pool-nähtamatute ekslevate liblikate keskele. Sest ma istun pingi peal, las tuli põleb