Maailma äärele mälestusi mōlgutades. Ōnnelik number arhitekteeris tere. Tuli mast ju sai nagu sai uue mōllu disainiks loa. See on mu nauditavamaid suurusi siia teid tuua Marseille’sse(Marsi lilled), mis tervitus läbi rikkastunud ajaloolisest pōimumisest ja pärimatu kultuursest unikaalsusest. Linn on oli leekides. Öine tuulisuses, ja tumedus mōistavad sinust haarates
Nad istusid neljakesi kunstniku laua taga, nagu sōbrad ootamas kuu loojumist. Pasta harilikus küüslaugu-tomatikastmes ausa lambipirni all. Oliivipuud kasvasid akna piiril
Vesi voolab kurgust alla, nagu linnud seinal
“Ei, tänan! Ma ei tarbi alko-ooli
”
“Miks siis? Eile jōid ju
”
“Ma lihtsalt ei taha täna
”
Vein voolas kurgust alla, imbus verre nagu ärkav koidik maapōues — lilled avasid oma ōied. Imeline roosa ning kergelt magus vein, nii jumalik ja trollilik nektar hommikukastmest. Kolmapäeva pea soojenes varsti temperatuuril aken avanes üles mootor ütles. Mida mina vari tarbin teeksin kurjam mm jah just täna sina vabandust olgu
Sōrmus lebas lauas nagu ka opaalist kaelakee, ms üllatuslikult väike. Veekarahvin tōuseb teist korda. Ōhtusöök seguneb. Vōōraste inimeste vōōrad sissejuhatused. Peegeltustel hōbetoolidusid sōnatedokumentaalide menüükirjusid vōitja maastik tikk. Telefon heliseb. Naaber häälitseb
“Mōnus ais aie ilmnes lambimoosi aitama. Loomulik ōppe puiduao uudis. Looduse ōnnelikima peres uudiselik traktori ahmisin. Lugu uskus golemi undamist. Ae!”
Kolmas taldrikutäis läheb meenutades eilset seepide nuusutamist, seebipuru aevastamist ning sama fanaatiku lavendlijäätist. Rohutee on kōhule hea, kuid see on rohust tee. Piim aga, on valge kuivik. Leivakuivik pudeneb salvrätiku maailmale, vaikselt kaob aga laua alla kübaratrikki oskusega
Ning hakkas naerma, kuid seda tagasi hoides üritatult. “Kujuta ette, et see on mis komöödia ongi tegelikult draama. Me ei tee isegi komöödial ja draamal vahet. Aga vähemalt sai naerda, elabki kauem
“
Indeed
Tōesti! Maailm on tōesti. Maalim tuksub, kui süda, mis ookeanitrummina töötab vaikselt unelevaks abstraktseks sisukes muutudes. Abstraktor, ampsutraksid, aastraadid, baasraksud, suuraksioomid, seks kratsides, sees, maal ja vee all, roosisaal, soolatoosi uni. Unelev maailm
Ühes kauguses oli suu päikesekuumusest pragunenud. Katkuseviljad värskendasid kurku. Samad oliivipuud, mis vōōramaa aknapiiril peitusid, on end siia liigutanud. Uksenumbergi on 42 ja uks riietunud sinisse kooritud värvi. Ja kes on vōōras, kui mitte sōber, keda pole veel kohanud oli keegi sulle kunagi öelnud
Ōhtusöök oli lōpule jōudmas. Ainult taldrikud koristada ja tuua magustoit värviplekidega elanud lauale. Veel ei sadanud. Pilgud hoidusid juurdumast, ainult sōnad olid lubatud, liig-kaugel et puudutadagi. Mōnel rippus hallus hinges, mōnel elukogemusest ükskōiksus, teisel elukogenematusest ükskōiksus ja kolmandal täielik ajuvabadus. Kuid kōik sōid ühte värvi shokolaadipudingut