Mõtteid kergitav, nagu tuhast tõusev fööniks. Küünal põleb, taevast kallab, aga mitte vihma vaid midagi väärtuslikumat. Midagi energilist ja julgetes toonides, meeleolus. Blah, tuba on iseenest vägagi pime. Vaip hoiab keldrikülma eemal, samas kui vaip on mitte parajas suuruses, et terve põrand katta. Tänavalt varjutab tänavalamp teisi säravaid isiksusi ja muid tähti, kuu teeb samme taasloojumiseks. Meeled on erkvel. Liiguvad, on liikuvad, ja kombivad kõike. Võib-olla isegi alustaks öist seiklust. Magama ei lähekski, ootaks hommikuni, päikesetõus-u-ni. Post-kesköiseid praeleivad aitavad, abistavad, toidavad kõhuõõnekest.
Paadiaerud ilmnevad silmade ette, vette tulla või minna ja seal lainelt alla surfata, suure hooga veemäest alla tulvata, põgeneda ja eemaldada valgst murduvast vahust, adrlenaliinile vastu tulles. Millised oleks veel võimalused mõistuse edutamiseks, kõigutamiseks ja uuele tasandile viimiseks. Hmm
. pannkoogid, mine tea. Kord on ka kartuli koorimine täiuslikikeim sündmus köögis
Linde pole enam tükk aega kuulda olnud, ilmselt on talv tulemas, või mis see ongi, kuidas viimast kutsutaksegi, kui valge vaikus saabub kaheks ja pooleks kuuks, taevas läheb sinisemaks ja öö muudab oma pikkust. Võtmega sinna igatahes ei pääse. Ehk
. kui
. ehk kui sa jagad oma kaerahelbeküpsist, siis vast lukk avaneb. Valges riides vanatädi laseb su sisse uksest. Hinged kriiksuvad. Koridor on kitsas, ruudumustrilise tapeediga, laes katmata lambipirn. Trepp koridori lõpus keerdub ülesse ja tundmatusse ja sinna ta jääbki,, justkui üks tühi mõistus täis põlevaid laternaid