Särav kevadine hommik. Pehme pilv heidab pilgu aknast välja just siis, kui õrn tuulepuhang on lendu viinud valged õied lähedalt õitsevalt puult. Sooja päikese kiired teretavad läbi aknaklaasi. Pilveke naeratas rõõmsalt ilma põhjuseta ja muutus seejärel tagasi punaseks varjuks. Naeratas vaid välimiselt. Seest oli ta kurvas meeleolus
Mimi hõljub majast välja ja liigub pehmelt Igne kõrvale
“Miks sa ei räägi!”
“Millest?”
“Miks sa minuga ei räägi? Ma tean, et miski piinab sind. Tahaksid ehk mulle öelda midagi. Palun. Ma kuulan sind. Sa tead
”
Mimi teeb väikese pausi ja hingab sügavalt
“Sa pole minuga päevi rääkinud. Sa nagu hoiaksid minust eemale
” sõnab Igne sumbelt ise eemale vaadates
“Hoopis mulle tundub, et sa ignoreerid mind ega taha minuga enam suhelda
”
“Mis! Ei. Ei. Ma sooviksin just sinu kõrval olla, ma tahan. Üksi
” Igne katkestab ning vaatab Mimile silma ja alustab uuesti. “Sinuga on hea. Päriselt!”Päike pillub oma viimaseid kiiri ja kaob seejärel horisondi taha peitu. Mõlemad varjud seisavad ikka vastamisi
Lendu tõusevad sosisklevad Mimi sõnad: “Meil on sõprus
“
Mul on alati keegi, kellele mõleda…
mõelda*
Kõigil ehk pole.