Tänavalaternad kustusid ning valgus kadus, kuid kuskilt ikka imbus kollane helk. Vaatasin üles, nähes sinises kuues meest närviliselt luuletust peegli ees harjutamas homseks esinemiseks. Kardinad unustas ta muidug ette tõmmata. Luuletuse harjutamine on väga isiklik moment ju. Istun vaikselt esimesele sügiselehtedega kaetud pingile ning üritan aru saada, mida ta seal loeb:
Ta ütles, et kokku saama,
teab, see on mõistatus,
võistlus taamal taustal,
täitsa tasuta saladus
Tere, kallistan kas,
emban või lasen
tuul mind ihkas,
koju taas naasen