Pilv kasvas algul nõrgalt, siis hakkas see kiiremini suurenema, kasvama, kuni kattis kogu horisondi endasse — vähemalt Ignele tundus nii. Ta unustas hetkega lillede imetlemise sinnasamasse metsaveerde, kus ta oli pikutanud, ja tormas rohuväljale. Pilve ja Igne vahel polnud enam palju maad. Igne peatus, pilv liikus aeglaselt tema poole. Rohekas pilv jõudis temaga kohakuti. Igne tundis palavust — ei, see ei olnud päikesest, vaid erutusest, mingist endasse kogutud mõttest. Ta vaatas ettepoole maha, nägi pilve ühtlast liikumist, siis kõik nagu haihtus, mässus pilvesse. Igne ei taibanudki, et on juba pilve sees, ja tal pärast hakkas sellest kahju. Nüüd, kui ta juba rahunema hakkas, sai ta üksikasjalikumalt pilve vaadata. Vasakule jäid väikesed augud, mis lasid pilvest väljapoole vaadata, paremal seisid pehmest pilvevatist valmistatud skulptuurid; oli kevad, skulptuurid paistsid elavad. Igne oli tegelikult siin juba loendamatuid kordi olnud, istunud, mõelnud, mänginud. Peakohal nägi selgelt taevast, see tundus roosa. Siis märkas ta eemal kedagi teda piidlemas, lehvitamas tema suunas. Igne lehvitas vastu
Mis pilv see on ja kuhu läheb, polnud Igne mõelnud. Õieti ei kavatsenud ta ju väga kaugele liikuda ja kes teab, kas ta üleüldse tahtiski niivõrd kuhugi minna. Mis on pilv ja kui suur on see pilv, ei andnud Ignele juba mõnda aega rahu. Ja kui see pilv on lõpmatu, siis mis pärast lõpmatust tuleb? Kas kõik algab otsast peale, kas kõik kordub, kas ka tema kordub, kas ka temal on teisik? Parajasti siis, kui ta mõtted kaugel ebamäärases ruumituses ja ajatuses uitasid, tundis ta kellegi lähedust. Ta pöördus ümber ja nägi enda ees jässakat musta udu. Igne tundis tugevat valu
“Igne, ärka üles nüüd!” kostus Mimi hääl kaugelt, mis tungis vaevaliselt temani. “Ärka nüüd!”Igne avas silmad, sisemuses oli peidus vaikne rõõm: see kõik oli üksnes unenägu
“Mis on?” küsis Igne
“Lihtsalt tahtsin teada, et oled ikka veel minuga
”
“Olen jah,” sõnas Igne rõõmsalt, aimates Mimi igatsust. “Mina igatsesin sind ka
”
“Tõesti?!”
“Jah
“Mimi punane vari hõljus Ignele lähemale ja kallistas teda. Igne nuuksatas. Soe tuul keerutas varjude ümber, püüdis tõsta sügiselt kollaseid lehti, ja varjude põskedele tekkisid pisikesed liikumatud vihmapisarad