Autor: Artti

Tahan kell kolm pärastlõunal ärgata ja vilistada, tahan kaks filmi järjest vaadata, tahan süüa ära pool liitrit jäätist korraga või sama palju õunu, teha kooki keskööl, jalutada varahommikusi linnatänavaid, minna magama hommikusöögi aegu, kuulata suvalist muusikat, istuda kohvikudiivanil ning vaadata inimesi, või olla bussijaamas või magada selle taga ning veeta paar tundi, kõndinda million kilomeetrit…

Eile töötasin kuus tundi männi otsas, saagisin oksi, elekrisaega muidugi. Mulle anti spetsiaalsed ogad, mille jalg tüve külge kinnitada ja rihm millega siis ümber puutüved oled kinnitatud. Ja nõnda liigud üles. 100 eurot saab umbes sellise töö eest Igatahes kolmapäeval alustame sõitu Marokko poole. Loodan. 15 oleme kohal ja 22 on juba esimesed külalised. Majas…

Kui ma surfatud lainega rahul olen, tunnen ma vajadust hõisata, kuid kahtlane tunne hääle rahulolematuse kohta suudab vahele ronida ning ma lihtsalt lasen suurel irvel näole ilmuda Poolik õhtupäikese valgus pilve tagant jutustas lugu, vesi tundus sissehüpamisel kohev. Eesliinil koos hulga meessoost surfaritega oli ka vanem daam ning tema noorem sõbranna(tütar,tütretütar või muu), sellise rahvaga…

Pean oma käelihaseid sirutama, et järgmisel päeval ja ehk järgnevatel päevadel ei tunneks ma neid kivistunult. Pühapäev tõi kaasa Hossegor sõitmise ning heites pilgu randa ja millised lained seal võiksid olla, ei veetnud me seal sekunditki kauem, jooksime tagasi auto poole. Lando ütles: “Neis lainetes on jõudu, võta oma teine väiksem laud ” “Wicked!” Tõmbasime…

Täpselt nagu on peajagu täiskuu väljas, peaaegu, just nii on ka valminud koorekaste vürtsikalt maitsekas Connie tuli tagasi Marokkost ning näitas pilte uuest majast. Põnevad ajad on ees. Üks nädal nad ütlevad, üks nädal ja me hakkame liikuma

Sõitsime autoga kohta, kus võiks ehk surfata. Peaaegu jooksime läbi metsaraja. Vastu tulid inimesed, keda oleme varemgi vees näinud. Kuid kaldale jõudes polnud ühtki lained vees. Ning kõrge pilliroog oli varjamas vaadet. Siin ei ole lubatud olla. Keelatud. Kuid seal kaugemal vees keegi ei hooli. Olgu. Lando läks punase auto järgi. Mina jäin liiva kaevama…

Ärkasin 5 30, et näha hommikut saabumas ja raamatut(Alvin Maker – Red Prohpet) lugeda. Ärkasin unenäost, mis ajas mind naerma. Ärgates naersin Läksime autoga lumistele küngastele, et siis alla mäest surfata, just nagu lainest, kuid me ei leidnud midagi. Lumi, kuusepuud ja künkaseljad. Otsustasime tagasi minna. Küsisime ühe auto juurest, kas tohime nendega minna. Neid…

Mustlased laulavad hullumeelsusest ja lillat värvi riiete kandmisest. Lihatükkid krõbisevad pannil. Joogiks kirssimahlast tumepunane tee, hingesoojendav. Soojendav eriti veel paaritunnist ookeanis rahmeldamist, pardi moodi sukeldudes ja lainel sik-sakitades. Vesi oli külmalt värske. Peaaegu jäine. 10 kraadi, kraad siia-sinna. Vette tormates mõtled kaua suudad kuiva peaga olla. Kas jõuab eesliinile ilma sukeldumata! Kui pool tundi on…

Olin õnnelik, et valmistasin maitsva läätsehautise. Ja vorstid suhkru, sibula, seente ja küüslauguga. Olime Lando ja mina; ja mina tahtnuks rohkem inimesi seda maitsma. Nägin unes, kuidas autokumm läks tühjaks kivide peale laadimisest. Tundsin, et ma ei pääse välja seina ja masina vahelt. Keegi tõstis auto üles. Üritasin auto alla roomata ja siis sealt välja,…

Notes from my mental diary. Reading “Neverwhere”, a novel by Neil Gaiman. Reading it from my ever-great Kindle. Dark and occasionally humorous story from London Below. Huh-huh! It’s been a day since Connie left, means 6 days until she will be back and then trip to Morocco starts. Occasionally laughing at myself Was raining today,…