Maailm on sürr, elu on sürr, sündmused on sürr, sürr on sürr. Kõikvõimalikud võimalused eksisteerivad. Mind ajabki naerma, muigele, naeratama teadmine võimaluste olemasolust. Ükskõik kui pisike see juhtum ka poleks. Võõras keda kohtad tänaval. Hiljem tulevikus mõtled selle hetke peale ning lihtsalt ei saa muigamata jätta, kui võimalik on maailm Eile ühtki päevakohast ohvrit ei…
Autor: Artti
Kas see on eluloo koht? huh?
Üks pikaaegne rännumees, kes oma viimaste seiklustega jõudnud Portugali oma surfimaja avama.
Keskööst hommikuni
Kesköö on saabumas. Uus maailm algab, justkui magus mustikajäätis. Väga koorene ja täis lugusid, mis asuvad end jutustama. Nagu Freud ¦okolaadikarva mumbel istub koos kahe rohelisega diivanil. Kuulavad aeglast jazzi ning nuusutavad õhus köögis keevat vett. “Kaks tundi veel, ja siis on vesi otsas ” Televiisor näitab vaba käega joonistatud kahes värvis päikesetõusu. Esimene roheline…
Saar number 77
Laula. Ela. Kujutle. Hłppa. Maga. Unista. Sóó. Tunne. Hinga. Lama. Vaata. Improviseeri
Jaapani maju ehk uued konnad on nad
Paar nądalat tagasi, kui ma Malagal olin teistkordselt, tegin ma Dean’iga raamatute vahetuse: łks nimeta thriller Jack Kerouac’i “On the Road” originaal manuskripti vastu. Tulemus oli edukas, leian ma nłłd lausa inspireeriv, just, nłłd kui alustasin tąna selle lugemisega – spontaansed ringi seiklemised ląbi Ameerika eelmise sajandi keskel. Seetóttu pole ka pąev otsa toast vąlja…
400 kilomeetrit ennast tunda
Ņun mikrolaineahjus teeb podisevat hąąlt. Tere veel ei ņelnud, kuid palju polnud puudu. Ilm Portugalis pole pąikeseline. Lihtne vihmatibune. Kass nąrib nailonkeelt kitarril Diivanil. Ringijooksvate kassidega. Aga muusika avab aknad-ukse kaugemale kui neli seina, mis halli ilma eest varjavad. Vąlja vņib minna, kuid vihmakeebiga paluks. Tralalaa Usun, et aina blondimaks ląhen. Melaniin ei taha enam…
Aitäh, et meil on taevas
Łllastus, łllatus, Artti on teel. Aeglaselt 200 kilomeetrit pąevas hąąletasin Madridist Lissaboni. Kolm pąeva. Harjutasin kitarrimąngu ja laulmist kņikidele, kes olid kuulamas. Mitte keegi. Łkspąev olen parem. Loopisin ka kive łle tee Eile viimane auto, mis peale vņttis, kirjutas mulle juhised peldikupaberi peale, kuidas “alcogido” (sotsiaalabi maja, kodutude varjupaik? no se ) leida, kuid linnakesse…
Fanfaari nimetas auto coletiseks
Lōuna-Hispaaniast ringiga tagasi Madridis. Kuhu edasi? Tagasi? Portugal ehk. Hulgun tänavatel tshello mängijate ja tänavallauljate vahel, kuulajateks ehk vaid kodutud. Kevadine vihm maitseb ōhku. Maailma asjad on asjadest? Hääletasin auto peale, kus kaks euroopa hulkurit on oma poeemid ja lūhijutud raamatuna välja printinud ja siis hakkanud neid müüma Tigu Värvid on klotsidena. Päike loojub. Muusika…
Kodu uuel planeedil
Pärast mōningast märatsemist ja laulmist looduse keskel, leidis kōrgem leekides eluvorm, et on aeg kolida uude dimensiooni ja pidu seal jätkata. Kuuldavasti tahavad nad vana koha sulgeda ning maha lammutada ja uhiuue sņbrakeskuse ehitada. Siin me oleme
Granada hommik
Pühapäevahommikused tänavamuusikud on endas inspiratsiooni leidnud ning end tänavale asetanud. Avatud rņduaknast kostub saksofoni, pealtvaatajate tuvide kudrutamist ning sekka vahel sireene. Kevad tervitab katuseäärelt, kus lilled on vanal katusekivil ōitsemas, piisavalt keskaegne ning ta on ilmutamas märke rōduuksest sisse soovimist. Vaid kitsas munakivitänav on lahutajaks. Ollakse ärkvel ning vaikides kogutakse mōtteid. Päike ilmub, kaob pilvedega….
Tants ümber aurukatla
Vampiirid tantsivad tangot ja koerakutsikad pōōnavad kivi külje all hommikupäikese käes. Inimesed jaävad hiljaks, harjutavad hiljaks jäämist vōi kardavad hiljaks jääda fantastilises puhtas ōhus ilusa sümmeetriaga Banaanileib on surfarile nii hommikusöökiks kui ka lōunaampsuks vaiksel anarhilises olekus. Sönad murduvad kainelt Köik