Rubriik: Kirjutiskled

Kunstlik kolmapäev soojendab punast luuleküllast, kuid lötsis tänast kuupäevanumbrit, mis masinlikult kannab jõemaski; mürkrohelist ja üllast tuult otsis ookerpruun oopus orientiiri originaalis; nalja palved ja ahelad lagunesid paugupealt vihmaga. Pateetiline Õelus haaras püssirohust püksid ja ronis logiseva püramiidi tippu. Karjepohlade rusked tarjad klõmmutasid Õeluse ilmkuulmatul viisil sealt alla. Päikese etikett sulgus endasse ning langes kaitsekõnet…

Elavhõbe ebaämblik, keel ookerjas, karv tokerjas, elab köögis, kus kasvab sõber samblik. Põrandal lebab, mängib surnut, meel on terav, ning ometi võtab kartmatult vastu löögid ja seejärel sööb järelandmatult andunult ära kõik söögid Maas kaastunnet kerjab. Lohuta, karvade arv pole tohutu ega ohutu. Kas tunned ämbrit kandva ebaämbliku karvast kämmalt ronimas üle selja? Jaatava vastuse…

Veerib teooria eufooria pähklikoores suures, kui eksisteerib maailmas noores toores valgusfoor ja ärklitoa pehme, kuid mõttesse kauge viiv lauge teosammul liikuv kiikuv idüll, sest eile meile põlenud kõigile mõeldud lõkepuna kest kaikus aetuna rauge liiva viiva hõike lõike haikus. Tasapisi laskub tasa õnn pisi päikesena lõikudes äikesena väikse vaikse pilve roosasse embavasse uduvahu avasse Ja…

Punased telliskivid seinamüüris joonistuvad oma arutus mustripragudes kaootiliselt välja, kui päike õnnistab neid oma kiirtega. Lisaks kevadisele valgusele, mis ruumi poetud vaikselt, õrna külmusega, pugedes kõige keerulisematesse lõhedesse, piludesse ja aukudesse, et anda märku kõigile enda kohalolekust, kingivad ruumile kuju ka kiviseinal paiknevad valged paberlehed, kuhu on selgelt ja oskusliku kergusega visandatud musta pliiatsiga ruumis…

Iga hommik, kui istun akna all, näen ma seda sama maastikut ähmasuses möödumas. Kuid kohe kui aastaaeg alustab oma muutumistega, on see nagu aeg oleks end täis söönud, nagu rong. Varsti ma lihtsalt ei saa sellest enam midagi Kui langevad lehed, lumi katab puuoksad, kui helbed sulavad ja rohelisus saabub tagasi mu silmadesse. Kui varajased…

On päikeselõhnaline hommik, kes ainult teadis. Ta ootas. Kedagi või midagi. Ta ise ka ei teadnud Puud on hea meelega nõus võtma sõna teemal, millest neil tegelikult aimu pole, aga siiski teevad nad seda, sest nad ei oskaks asju teisiti ette kujutada. Puhudes ja pahistades puudelehtedes proovib pehme kohin neile vastu vaielda. Tema arust poleks…

Ajasime asjatundlikult aga aeglaselt abstraktse ajalehe aegumatuid augustinumbreid ajalooarhiivi. Arvukad ajatajuta ajakirjanikud arvepidajatega asjatasid aeg-ajalt alusetult arglikult arutute arvamustega auditooriumi ahervaredes. Ainsana auväärseim ametimees asus ahvivate advokaatide armeega anekdootlikult aja aeglaste aerutõmmetega appi. Aastaid askeldati andumusega. Alles aprilli aegu andsid ajakirjanikud arvepidajatega alla. Auhinnaks anti aadlisoost armeele auravaid ahjukartuleid. Alateadlikult aga algupärane alistumine asendus aktsepteerimata…

Elevant Totu oleks värvilt täiuslik roosa, kui tal poleks parema tagumise jala viienda varba all oa suurusega sünnimärk. Totu ise ei teadnud pruunist asjandusest midagi, kuna keegi pole kunagi talle seda maininud. Aga see ei teinud teda kurvemaks, ta jäi ikkagi elavalt rõõmsaks elevandiks Totul oli kombeks silmi sulgeda ja ette kujutada, et ta on…

Popu jalutab mööda kivist müüri punetava taeva suunas, mis on lohakalt pilvedega kaetud, ning pobiseb vaikselt endamisi: “Kummaline küsimus tõuseb õhku ja mõtiskleb omaette, kas sa üldse igatsed mind. Sõnad, — need on rasked suust välja tulema, kas üldse mõelda nendele. . Eemal paistab päike, sa ei saa midagi teha, kuid tea, ma vaatan su…

Üle vikerkaare paistab eemal praguline majakas, mis juba ammu ei paku laevadele abi mitte karidele sõita. Kuigi seda pole vajagi, sest selles meres ei sõida enam ammu ükski laev. Võib-olla öösel mõned kummituslikud, muidu on kõik väga tühi Majakas seisab üksi sel kaljusel rannal. Lihtsalt seisab ja laseb end öösel sinakas mereudus vaikselt end kasta,…