Lebab kivi, väike küngas Põleb tuli, künka lüngas Nägu vanadusest krobeline, künka kõrval, mees ahelates – tule valu tajumas Seisab deemon roheline Tohutu raamatu raskuse all peaaegu kokku vajumas Ajataju hajumas Puudumas pelg deemoni ees silmis helk, teatab mees: “Kukkumine pikk ühetaoliselt madal Ainult aeg, võimaldab sul kiindumusega meenutada Igavus – ahvatlev – minuni ei…
Rubriik: Riimid
Aeg
Aeg lendab Aeg matab Aeg astub Tühjus Uni on Tunnen hingega, kuis kuulatan Ikka tühjus Elu veereb mäest üles Tulen vastu Kostub laul, minu hinges Aega on
Õhtupoolik
Voolab laiali loojangupuna künkapuude iidsete okste vahel Kuldrohekad maipõrnikad tumedal rohuvaibal siblimas Metsvint põõsas, õrn pilvevaht sireliõites valendamas Loojangu viimased kiired, kedagi pole tulnud Hurmaval õhtul — ikka üksi
Pärastlõuna
Pärastlõunal, kui pähklipuu vari puhkamas, nagu leinalipp, kuivusest pragunenud maapinnal Kuumaksköetud maapind kuumust õhkamas Virvendav õhk Horisonti varjutav leitsak Varjualune ritsikas ennastunustavalt siristamas Melanhoolne saagimine meelde tuletamas – õhtu pole kaugel