Murran Øokolaaditahvlist neli ruutu ning leian taskust paberitükki, mille peale need laotada, et magusakillud niisama peopesas ära ei sulaks. Kolmapäev on, umbes kaheksa. Jalutan ranna poole. Jalutamine kestab ühe muusikaloo pikkuse võrra
Suvel tõusime esimese päeva valgusega üles, et minna randa uurima tingimusi. Pool maailma alles magab, ringi hõljuvad viimased unerahud purustatakse krõmpsuva müsliga hammaste vahel. Tundub, et oleme ainsad hingelised, kuni aga liivadüünist üles kõnnime ja hulga rahvast näeme, kes kõik ookeani tingimuste üle mõtisklevad. See osa maailmast, kes ei maga, on randa roninud ja päikegi pole veel tõusnud. Kummaline oli see tunne
Praegu sügisel, juhtub seda ikka veel, aga ainult paari inimese näol. Esimene valgus natukene enne kaheksat
Feel who I am – Graziella Schazad