Me astusime meeldivalt jahedasse ruumi, mille sisustus on tublisti luitunud. Kolm väikest akent andsid summutatud valgust. Keset tuba seisis pikakasvuline, kõhn, lumivalgete juuste ja vuntsidega päkapikk. Ta kandis laiu punasest haldapuu lehtedest kootud pükse, kõrgeid rohelise draakoni nahast saapaid. Kuub oli sinine ja rikkalikult kaunistatud kuldsete niitidega. Küljel rippus tal mõõk terasest tupes, mille pandlahoidja oli samuti kullatud. Vasakus käes hoidis ta ketti, mille teises otsas oli lohepoeg. Ja veel sinine lohepoeg. See oli lausa uhkus omada sellist olendit, kelle esivanemad kunagi päästsid terve maailma. Päkapikku välimus nägi välja nagu maskeraad. Aga kui me vaatasime vanasse tõsisesse näkku ja veel selgetesse heatahtlikesse silmadesse, polnud meil südant tema üle muiata. Kui me sisse astusime, võttis majaisand valveseisangu. “Tere päevast! Te olete väga teretulnud!”