Rubriik: Kirjutiskled

Särav kevadine hommik. Pehme pilv heidab pilgu aknast välja just siis, kui õrn tuulepuhang on lendu viinud valged õied lähedalt õitsevalt puult. Sooja päikese kiired teretavad läbi aknaklaasi. Pilveke naeratas rõõmsalt ilma põhjuseta ja muutus seejärel tagasi punaseks varjuks. Naeratas vaid välimiselt. Seest oli ta kurvas meeleolus Mimi hõljub majast välja ja liigub pehmelt Igne…

Särav kevadine hommik. Pehme pilv heidab pilgu aknast välja just siis, kui õrn tuulepuhang on lendu viinud valged õied lähedalt õitsevalt puult. Sooja päikese kiired teretavad läbi aknaklaasi. Pilveke naeratas rõõmsalt ilma põhjuseta ja muutus seejärel tagasi punaseks varjuks “Miimii! Tule vaata! Siin on üks kast!” hüüdis Igne vari Mimi hõljub majast välja ja liigub…

Tuul kurnas vihma. Õhk oli niiskusest paks. Taevas puudutas peaaegu oma pilvedega maad. Maa auras soojast vihmast. Märjal murul istusid süngelt ja mornilt kaks varju, püüdes teineteist mitte märgata. Neid saatsid ebamugavus ja igavus. Mimi vaatas noort tamme ja arutas mõttes, kui vana see võiks olla. Igne ja Mimi olid selle tamme ümber päikesepaistelistel päevadel,…

Tuul kurnas vihma. Õhk oli niiskusest paks. Taevas puudutas peaaegu oma pilvedega maad. Maa auras soojast vihmast. Märjal murul istusid süngelt ja mornilt kaks varju, püüdes teineteist mitte märgata. Neid saatsid ebamugavus ja igavus. Mimi vaatas noort tamme ja arutas mõttes, kui vana see võiks olla. Igne ja Mimi olid selle tamme ümber päikesepaistelistel päevadel,…

Pilv kasvas algul nõrgalt, siis hakkas see kiiremini suurenema, kasvama, kuni kattis kogu horisondi endasse — vähemalt Ignele tundus nii. Ta unustas hetkega lillede imetlemise sinnasamasse metsaveerde, kus ta oli pikutanud, ja tormas rohuväljale. Pilve ja Igne vahel polnud enam palju maad. Igne peatus, pilv liikus aeglaselt tema poole. Rohekas pilv jõudis temaga kohakuti. Igne…

“Päevad läbi istun ma siinpool akent ja piidlen aknaist mööduvaid inimeste lõputut rodu. Vahel jälgin hoopis ilma — hetkel langeb lumi vaikselt eesriidena taevast alla. Ükskord saan ma tunda põsel lund, kuid seni pean ma siin istuma ja ootama. Sügaval sisimas tean, et varsti kohtan seda õiget, kes mind kaasa võtab. Mina olen siis teda…

Kes teab kui kaua aega mööda läks, enne kui ta üles ärkas. Enda kõrval maas nägi ta nutvat Ignet “Igne! Sa tulid tagasi! Ära nuta!” hüüdis Mimi, kuid märkas kohe, et õnnetu vari ei näe ega kuule teda. Ta keskendus, nii nagu ta enne oli teinud, muutis oma pilve punaseks varjuks ja nihutas selle nuuksuva…

Mimi vaatas tükk aega kurvalt maha. Isegi tema punane pilv liikus Ignet otsides siia-sinna, nagu oleks ta päris vari. Kuid tüdruku vari oli kadunud, maapind oli tühi. Nüüd kogus Mimi punase pilve tagasi pea ümber ja asus ootama. Ta ei kavatsenud enne Igne tulekut kuhugi minna Kuid viieteist tunni pärast Igne tagasi ei tulnud. Möödus…

Ta nagu sukeldunuks üha sügavamale oma kujutlusse. Jah, ta pidi olema sattunud fantastiliste füüntaimede metsa, kus iga ta ettearvamatu liigutus võib üksnes kahju tekitada: siin õitsesid kahevärvilised hiigelõied ja mingid tundmatud hiidputukad otsisid teed nende juurde. Kas see oligi tavalise maailma mets? Ei, see asus pigem ühel teisel planeedil, talle võhivõõras ümbruses, ühel niiske ja…

Ta oli tark, aga ühtlasi ka kehkenpüks; tal oli küllaldaselt võlujõudu, kuid tal polnud piisavalt mõistlikust, tasakaalukust ja mõõdukust olemaks surematu teiste surematute seas. Temas oli midago toorest ja pahelist ja mässulist, mingid tumedad jõud olid varjul kuldse pealispinna all ning see oligi põhjuseks, miks tema ilmumine alati hirmu tekitas, otsekui oleks metsik lõvi loomaaia…